ärge mõelge et need on ainult sõnad,sest need pole!

ma pean seda ütlema veel,et see mis ma siia kirjutan on tõsi mitte suvalised sõnad. vaid minu mõtted. ma võin küll naerda kui need õed näiteks ütlevad midagi  ,aga tegelt pole naljakas. ma tean et seal uues haiglas on mõnes mõttes parem,ainult mind häirib see et nad ei oska õieti mind aspereerida ning nad ei saa aru kui see sond või toru sisse ei lähe millega mind aspeereritakse ja kui ma proovin öelda siis ei saada sellest ka aru ja kuidas nad niimoodi mul neid klimpe kätte saavad ja teiseks teevad nad LIIGA aeglaselt kõike. ning kõik see on mulle väga oluline.   ja on ka nii tegelt et kui ma saan vanemaks tahan ka rohkem priivatsust,rohkem liikuda jne.(see ei puututanud seda eelmist juttu)

mustad mõtted

ma ei suuda enam kannatada ausalt!!! nii jama et ma end lõigata ei saa või midagi teha...  ja maksaks kätte kõigile kes mind piinavad.. ma ei ole ültse oma sõpradega suhelnud enam.ma ei tea isegi praegu kas enam kunagi hakkan, mind ei huvita enam ültse. this life unforgiven.